Hematoloogia ehk vereloomehaigused
Vererakud uuenevad inimese organismis pidevalt „vabrikus” nimega luuüdi. Vereloomega on tihedalt seotud immuunsüsteem, sest immuunsüsteemi rakud on samuti pärit luuüdist. Vererakud, põrn, lümfisõlmed, lümfoidne kude neeluringis ja soolestikus ning harknääre moodustavad anatoomiliselt ja funktsionaalselt ühtse süsteemi.
Hematoloogilised ehk verehaigused
Hematoloogia kui eriala diagnoosib ning ravib vereloome- ja lümfisüsteemi haigusi.
Haigused, millega hematoloogia tegeleb, võib jagada kolme suurde rühma:
- healoomulised verehaigused – erineva põhjusega aneemiad, trombotsütopeeniad ja leukopeeniad;
- pahaloomulised verehaigused – leukeemia ja lümfoomi erinevad alavormid, müeloomtõbi, kroonilised müeloproliferatiivsed haigused, müelodüsplaasia;
- veritsushaigused – A- ja B-hemofiilia, Willebrandi tõbi, trombotsüütide funktsiooni häired.
Paljud nn healoomulised verehaigused, näiteks rauavaegusaneemia, ei olegi õigupoolest tõelised verehaigused, sest vereloome kahjustust ei ole. Tegemist võib olla hoopis mõne muu elundsüsteemi haiguse tagajärjel tekkinud ehk sekundaarsete muutustega. Selliste olukordade lahendamisel on peamine roll perearstil, kellel on head võimalused esmasteks testideks ja raviks. Täiendavaid uuringuid saab teha üldsisearsti või gastroenteroloogi juures.
Tänapäeval langeb hematoloogias põhirõhk just pahaloomulistele verehaigustele.
Pahaloomuliste verehaiguste ravis on tänu arstiteaduse arengule ravivõimalused ja -tulemused oluliselt paranenud.
Ülitäpsete, molekulaarsele tasandile jõudvate diagnostiliste testidega ning koostöös teiste erialadega, nagu näiteks radioloogia, suudetakse eristada mitukümmend eri leukeemia ja lümfoomi vormi. Paljudele neist on olemas ka efektiivsed ravimid.
Veritsushaigused on valdavalt vere hüübimisvalkude kaasasündinud puudusega seotud seisundid. Need moodustavad hematoloogias üsna väikese, aga eripärase niši. Asendusravi puuduva hüübimisvalguga on kättesaadav, turvaline ja efektiivne.
Verehaigused on harvaesinevad haigused. Samas on eriala areng väga kiire, st diagnoosimise ja ravi võimalused täienevad ning muutuvad. Enne suunamist on perearstidel soovitatav pidada nõu hematoloogiga, kes aitab otsustada, kui kiiresti või kas üldse on vaja visiiti hematoloogi juurde, ning nõustab täiendavate uuringute tellimise suhtes.
Loe lisaks:
Eesti Leukeemia- ja Lümfoomihaigete Liidu
koduleheküljelt www.leukeemia.ee
Eesti Hemofiiliaühingu koduleheküljelt www.hemofiilia.ee
Tekst pärineb Põhja-Eesti Regionaalhaigla lehelt.
